ürbikandmise ürituse taustaks siis nii palju, et minu vanemad, Luca vanemad ja Monika oma perega olid selleks puhuks meile külla tulnud. Monika oma kolme poisiga ööbis meie juures ja kõik vanemad seadsid end sisse meie maja kõrval olevas B&B-s. kõik hommikusöögid ja enamus õhtusööke toimusid meie väikeses kahe-toalises korteris ja seega meenutas kogu olemine konstantset kaost ja keelte baabelit. terve nädal oli siin ka tavapäratult kuum ilm, nii et meie korteri uks oli kogu aeg lahti, et pisutki õhku kuskilt majapidamisse laekuks. ja mingid puud (pärnad vist) olid otsustanud kogu tänava mingit vastikut puru täis ajada, nii et minu peamine mälestus eelmisest nädalast on seotud ebaõnnestumisele määratud katsega seda puru meie põrandakattelt kätte saada (vahemärkusena, kui keegi kunagi peaks tahtma endale põrandale mistrat panna, siis vältige tumedaid toone, sest neilt on iga puru näha)... kaks korda päevas tolmuimejaga ringi käia oli suurepärane challenge minusugusele perfektsionistile!!!!
aga ürbikandmise päev ise algas vist millalgi 7 paiku. kella 10ks oli kogu seltskond end kohvi, küpsiste ja võileibadega kosutanud, neli nimest käinud meie juures dushi all, Luca käinud rendiauto järel, mina triikinud ära mõned komplektid peoriideid ja ka oma juuksed ja 10.10 startisimegi Cardiffist Bathi poole. kiirteele jõudes sai selgeks, et oleksime pidanud startima pool tundi varem, aga mis teha. kui me siis 11.30 Bathi jõudsime oli minul täpselt 15 minutit aega, et kätte saada oma ürp ja külaliste piletid. mis seal ikka, 10 minutit jooksu konstakingadel, valge pluusi ja muidu üleslöödud olemisega 30-kraadises niiskes kuumuses ja ürp ja piletid ongi käes. enne kui teised kabeli juurde jõudsid, said mõned turistid minust juba usinasti pilti teha, sest mu ürp ja müts tõmbasid oluliselt rohkem tähelepanu kui bakalaureuste ja magistrite omad, kes ka samal ajal lõpetasid. mida turistid ei teadnud oli see, et minu ürp oli täisvillane, samas kui teiste omad paistsid olevat meeldivast siidiriidest, ja seega oli päikese käes seismine ja piltidel poseerimine üsna ebameeldiv kogemus.
kuidagi jõudsime me kõik ka kella 12ks kabelisse ja istusime maha. mina siis jahtuma, sest selle ürbi all oli mu valge pluus täitsa läbi märg, ning mu linased püksid kortsus ja naha külge kinni kleepunud. tseremoonia oli väga ilus. preester luges alguses palve ja siis kantsler rääkis, kui hästi ülikoolil läheb. Luca pärast ütles mulle, et ta tahtis kangesti selle jutu peale püsti tõusta ja küsida, et kuidas see kõik viimase aja koondamiste ja varaste pensionile saatmistega kokku läheb, aga suutis end siiski taltsutada. meile välja jagatud juhtnööridest olin ma lugenud, et doktoritele pannakse kraadi kätteandmisel mingisuguse ülikooli reliikviaga kergelt vastu pead. kui ma siis nägin professorite protsessiooni eesotsas mingit vanameest suure haralise hõbedase nuiaga, tundus asi hetkeks ebameelivat suunda võtvat. õnneks kantsler seda nuia siiski ei kasutanud, vaid valis targu selleks puhuks mingi musta lapaka...
noh ja siis oligi asi läbi. jõime kuskil pubis klaasi veini ja siis seadsime sammud autode poole, et osakonda maasikate ja vahuveini vastuvõtule minna. kuna mina pidin oma ürbi tagasi viima, siis jõudis meie auto sinna vastuvõtule nii hilja, et kõik maasikad olid juba otsas.
noh ja kui siis vastuvõtt ka läbi sai ja campus oli ka läbi tuiatud, asusime teele restorani poole. see oli vist päeva kõige keerulisem ettevõtmine, sest selleks, et jõuda restorani, mis oli campusest 10 minuti kaugusel läks meil vist ligi 1,5 tundi. Bathis on nimelt väga palju erinevaid tänavaid, mis kõik kannavad nime Church Lane, ja seega käis selle Monkton Combe'i linnaosas paikneva Church Lane'i ülesleidmine üle jõu mulle, kes ma olin juhtnöörid netist välja laskunud, ja ka Indreku navigaatorile. peale ligi 1,5 tunnist ringi sõitmist jõudsime me siiski lõpuks sinna in-the-middle-of-nowhere asuvasse restorani kohale. aga vähemalt toit oli seda otsimist ja ringi tiirutamist väärt!
tagasitee läks muidu viperusteta, kui välja arvata see väike asjaolu, et kiirtee oli kinni ja pidime üle silla saamiseks tegema nii 30-minutise ümbersõidu. Luca ja Indrek, kes nii tulles kui minnes roolis olid, olid selle üle muidugi väga õnnelikud...
noh ja järgmisel päeval pidin mina üles ärkama kell 5, et taas ülikooli minna ja olla kindel, et doktorantide konverents, mida ma sel aastal korraldasin, ikka sujuks. ja pealelõuna kulus Luca isa sünnipäeva koogi ja õhtusöögi valmistamisele. aga see ei puutu enam ürbikandmise üritusse...
ma olen selliseid kooke, nagu pildil näha (või miskipärast mitte eriti hästi näha), nüüdseks juba üle aasta teha vorpinud nii korra kuus vähemalt. enamasti teen neid ploomi- või viigimarjamoosi ja kreeka pähklitega. tänane tuli õunte ja rabarberiga. iga kord kui järjekordse koogi olen valmis teinud ja Luca sellest esimese tüki on ära söönud, tuleb ta lagedale teemaga, et me ikka peaksime neid kuskile kohvikusse müüma hakkama. ma vastan iga kord, et hakkan neid kunagi müüma meie oma raamatupoe kohvikus...
