Sõnumid punase draakoni maalt

X faktoriga poiss leitud!!!

2009-12-14T06:18:00.000-08:00

See oli kolm aastat tagasi kui meie Lucaga uhel augustikuu laupavel Cornwalli mingis B&B's passides juhuslikult telekast programmi nimega X Factor leidsime. Sellest ajast peale olen mina seda igal sugisel/talvel suure huviga jalginud, ehkki Luca huvi asja vastu on aastatega kovasti kahanenud. Tol esimesel korral voitis selle urituse Leona Lewis, siis uks mitte-midagi utlev poiss ja eelmisel aastal Alexandra Burke. Show on lainud iga aastaga jarjest suuremaks ja vingemaks. Sel aastal laulsid kolm finalisti duette naiteks selliste inimestega nagu George Michael, Michael Buble ja Robbie Williams. Eilses finaalshow's astus teiste seas lavale ka Sir Paul McGartney. Uhesonaga uhke vark...
Aga pohjus, miks ma teile sellest koigest raagin on see, et selle aasta voitja on lihtsalt nii imearmas. Ma istusin nagu tobu laupaeva ja puhapaeva ohtul uksi teleka ees (Luca soitis ju juba jouludeks Itaaliasse) ja muudkui naeratasin iga kord kui see 18-aastane poiss lavale ilmus ja suu lahti tegi. Selline kompu poiss. Ja nii ilus haal... Ja nii tore Pohja-Inglismaa aktsent...
Teine finalist oli ka toeliselt lahe. Ma ausalt oeldes arvan, et temast saab suurem staar kui sellest Joe'st, aga see pole antud juhul oluline.
Vaadake ise kui armas poiss: http://xfactor.itv.com/2009/

Lopuks ometi uks uudis!!!

2009-11-26T05:07:00.001-08:00

Issand, issand. Ma markasin, et minu viimane postitus mahub kull veel selle aasta sisse, aga mitte enam selle aastaaja sisse. Eesti standardite jargi on mul vist lausa terve aastaaeg, sugis siis, vahele jaanud. Siin pole aastaaegadel nagu eriti vahet - nagunii on kogu aeg vahelduv pilvisus ja vihm. Temperatuur on vist kull viimastel kuudel tiba langenud.

Aga mis sa ikka ara teed - igava inimese igav elu!!!

Vahelduseks on mul siis nuud ikka teile ka uks uudis. Ma nimelt vahetan tookohta.

Jah, jalle. Siin vahiuuringute valdkonnas tunnen ma ennast ikka usna uksiku ja mitte koige onnelikumana. Nii et jaanuarist lahen tagasi psuhholoogide ja teiste sotsiaalteadlaste sekka. Ulikool ikka seesama hea Cardiff, aga osakond teine. Loodetavasti saab parem, inspireerivam ja dialoogirohkem olema.

Aga enne kui see juhtub, tuleb mul siin jargmise kolme nadala jooksul uhe projekti raport valmis kirjutada, uks artikkel umber kirjutada ja ajakirja ara saata, uhe raamatu peatukk valmis kirjutada ja moned teiste inimeste poolt produtseeritud kirjatukid ara toimetada. Ja siis saan alates 19. detsembrist Tallinnas puhata!!!

Elu on kiire, aga ilus!

Suurbritannia hullud lehmad

2009-08-24T05:06:00.000-07:00

ma olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad seltskonnas vestlust üleval hoida tuues vajaliku intervalliga lagedale igasuguseid huvitavaid faktikesi ja statistikat. ma arvan, minu tänane tükike statistikat mind selles osas kuigi palju edasi ei aita, aga jahmatav oli siiski täna BBC vahendusel kuulda, et viimase 2 kuu jooksul on UK-s 3 inimest lehmade poolt surnuks tallatud. ehk siis inimesed on rahulikult kuskil heinamaal oma koeri jalutanud ja hullud lehmad on otsustanud oma vasikate kaitseks neid rünnata ja tervelt 3 inimest on surnud!!! täiesti kohutav.
et sellist saatust vältida on mõistlik:
A) koertega mitte lehmade lähedusse ronida
B) kui see ikkagi juhtub ja lehmad ründavad, siis on mõistlik koer rihma otsast lahti lasta ja ise püüda võimalikult rahulikult lehmade vahetust lähedusest lahkuda

asi on seda huvitavam, et eile kanuutades sattusime me ka lehmade lähedusse ja Luca reageeris väga paaniliselt sellele, et lehmade ja vasikate seas ka üks pull vabalt ringi jalutas ja oma mehelikkust demonstreeris. ma eile naersin Luca paanika üle, aga täna hommikune uudis pani mind oma reaktsiooni pisut ümber hindama.

U2 ja kanuu

2009-08-24T03:53:00.000-07:00

ma kohe ei teagi kumb mu selle nädalavahetuse tegevustest meeldejäävam oli.

U2 Millennium Stadiumil oli MAGNIFICENT!!! eriti suurepärased oli 'Sunday, bloody Sunday' ja 'Still haven't found what I'm looking for', mida 70 000 inimest ühel häälel Bono asemel laulsid. ja uue plaadi lood tundusid ka live'is palju paremad ja huvitavamad kui plaadil. kui suurem osa su läbi aegade kõige lemmikumatest lugudest ühe õhtu jooksul ära lauldakse - no mida sa hing veel oskad tahta. kuigi pean tunnistama, et täiskasvanuna rock-kontserdidel käimine on tiba teistsugune kogemus võrreldes minu viimaste suuremate kontsertidega Lauluväljakul teiste noorukite seas...

ja eile siis kanuutamine. oma ainsa kanuu kogemuse põhjal olin valmistunud ikka ka ümber minemiseks. aga jäime kõik üle ootuste kuivaks. isegi vihma ei sadanud. väga lahe. aga peale 11 miili ma seda paati ikka enam eriti näha ei tahtnud ja täna on õlad väga valusad. järgmine etapp on järgmisel aastal paar päeva järjest kanuutada ja jõe kaldal telkida.

ühesõnaga, tõeliselt väljalülitav nädalavahetus. mõnus. kohe palju parem tunne on täna arvuti taga istuda ja oma artiklite kallal nokitseda.

Glasgow huvitavate alguste ootamatud lõpud

2009-08-21T12:48:00.000-07:00

esimest korda Glasgow's käidud nigu niuhti. täitsa huvitav linn. meie võõrustajad meid kõige hullematesse linnaosadesse ei viinud, nii et minu mulje sellest muidu halva kuulsusega kohast on täitsa meeldiv. arhitektuuriliselt täitsa põnev linn. natuke on seal ringi jalutades küll tunne, et selles linnas on olnud mitmeid huvitavaid algusi, aga raha on kuidagi äkitselt otsa saanud ja nii on need ambitsioonikad algused kuidagi ootamatult ja äkitsi oma lõpu leidnud. aga see stiilide virr-varr oli minu jaoks kohatistele karjuvatele vastuloludele vaatamata päris põnev. selline mõnusa suurusega ja lahedate galeriide, baaride ja kohvikutega linn. Charles Rennie MacIntosh'i torn ja galerii oli täitsa tore, eriti arvestades seda, et ma tast enne midagi ei teadnud. inimesed olid ka väga kenad, kuigi neist oli natuke raske aru saada.

aga ilm... tule jumal appi!!! isegi minusuguse vihmaga harjunud inimese jaoks oli Glasgow liig, mis liig... neil pidi olema ütlus, et kui ilm on halb, siis oota viis minutit... minu kogemus on, et jah, ilm muutub küll iga viie minuti tagant, aga kahjuks mitte paremuse poole... ainus lohutus asja juures, et kuskil on veel hullem kui meil Cardiffis.

nüüd siis kodus tagasi ja graafik on kuidagi eriti tihedaks läinud. lähemad verstapostid on homne U2 kontsert ja pühapäevane 11-miiline kanuumatk. ja siis viimane nädal Bathis...

kliima soojenemisest kõrini

2009-08-04T00:32:00.001-07:00

Öeldakse, et inimene õpib ainult läbi oma isikliku kogemuse. Minu täna-hommikune kogemus kliimasoojenemisega seoses on näiteks selline.
Ärkasin kell 6, et tööle minna. Kella 7-ks olin dushitanud, kohvitanud, riietunud, endale näo pähe joonistanud ning juuksed ära kuivatanud ja triikinud, ning seadsin sammud rongijaama poole. Kui ma siis peale 20-minutist lausvihmas jalutamist sinna kohale jõudsin, olid mu kott, kingad, püksi ääred ja mantli hõlmad läbimärjad ning juuksed täitsa sorgus hoolimata sellest, et ma kogu aeg korralikult vihmavarju alla varjusin. Lisaks sellele avastasin, et olen kõik oma pangakaardid koju teise jaki taskusse unustanud ja seega on rongipileti ostmine ja seega ka rongile minek tiba raskendatud. Seadsin siis sammud jätkuvas lausvihmas tagasi kodu poole. Peale järkekordset 20-minutist jalutamist olin kaks korda rohkem märg, sorgus ja pahur. Täna töötan seega kodus ja ülikooli minek jääb ootama mõnd päikesepaistelisemat päeva.

Loo moraal: hääletan järgmistel valimistel roheliste poolt, homme päev lähen ja ostan endale energiat kokkuhoidvad elektripirnid, keedan ainult tassi vett korraga, pesen pesu 30 kraadi juures, sordin usinasti prügi, hakkan koguma raha Priuse ostmiseks ja proovin edaspidi sõita rohkem rongi ja vähem lennukiga. See viimane on vist kõige raskemini teostatav teguviis...
Äkki mõni inimene on veel sama asja kogenud ja toimetab samamoodi ja äkki siis ei tõuse see õhutemperatuur enam nii palju ja seda vett ei aurustu sinna atmosfääri enam nii ohtralt, et teda siin Suurbritannias kogu aeg nii tohututes kogustes peab maha sadama...

lihtne, aga hea

2009-07-20T12:20:00.000-07:00

ma olen selliseid kooke, nagu pildil näha (või miskipärast mitte eriti hästi näha), nüüdseks juba üle aasta teha vorpinud nii korra kuus vähemalt. enamasti teen neid ploomi- või viigimarjamoosi ja kreeka pähklitega. tänane tuli õunte ja rabarberiga. iga kord kui järjekordse koogi olen valmis teinud ja Luca sellest esimese tüki on ära söönud, tuleb ta lagedale teemaga, et me ikka peaksime neid kuskile kohvikusse müüma hakkama. ma vastan iga kord, et hakkan neid kunagi müüma meie oma raamatupoe kohvikus...

ühesõnaga, hea lihtne, aga väga maitsev kook Luca ema retseptiraamatust. proovige, võib-olla meeldib teile ka.

Giovanna crostata

200 g jahu

100 g tuhksuhrkut

100 g võid

1 terve muna ja 1 muna kollane

pool kauna vanilje seemneid

8 g pärmipulbrit

poole sidruni riivitud koor

natuke soola

Sõelu lauale hunnikusse jahu ja selle peale tuhksuhkur. Raputa peale riivitud sidruni koor, vanilje seemned ja natuke soola. Tee hunniku keskele auk ja pane sellesse terve muna ja muna kollane. Hunniku äärtele pane või tükid. Riputa jahu välimisele äärele pärmipulber. Pudista kõik ained omavahel kokku, liikudes seestpoolt väljapoole. Sõtku taigent ainult nii kaua, kuni sellest tuleb mõnus elastne mass, siis vormi palliks ja pane kile sees vähemalt pooleks tunniks külmkappi.

Valmista koogi kate. Sellel koogi jaoks, mis pildil, sulatasin või ja suhkru, lisasin sellele tükeldatud õunad ja rabarberi, lisasin natuke kaneeli ja lasin 10 minutit madalal tulel podiseda. Siis sõelusin vedeliku välja ja jätsin õuna- ja rabarberitükid koogi katteks.

Võta taigen külmkapist, jäta väike osa taignast järele, kui tahad koogi taignaribadega kaunistada, suurem osa rulli lahti. Määri lahtikäiv koogivorm võiga ja riputa üle jahuga. Suru taigen vormi põhja ja äärtele. Pane sellele kate. Kaunista tort taigna ribadega. Suru koogi ääred jahuse kahvliga üle, pöörates erilist tähelepanu sellele, et pealepandud ribad servadega korralikult kokku saaksid surutud. Määri taigna ribad ja koogi ääred munavalgega. Pane kook 20 minutiks eelkuumutatud ahju (180 kraadi).

ja jääbki vaid üle nautida. mulle meeldivad need crostatad külmalt, aga see õunte oma oli soojalt vanilje jäätisega ka päris hõrk.

pilt pisut selgem

2009-07-16T09:28:00.000-07:00

meie eluke siin punase draakoni maa pealinnas hakab pisut selgemat kuju võtma. paistab, et jääme ikka veel mõneks aastaks siia. Luca jätkab oma doktorantuuri ja mina peaksin alustama septembrist tööd teadurina Cardiffi Ülikooli alla kuuluvas Wales Cancer Trial Unit'is. hakkan uurima seda, kuidas vähki põdevad inimesed ravi ja haigusega kohanevad ja mida kogu see kogemus nende jaoks tähendab. alustan esialgu poole kohaga, mis peaks jätma mulle aega ka oma artiklite kirjutamiseks ja võib-olla ka Avatud Ülikoolis väikese õpetamistööga tegelemiseks. see plaan võib küll ka muutuda, sest lähen juuli lõpus Cardiffi Ülikooli School of Social Science'isse veel ühele (viimasele!) intervjuule. kui nad peaksid mulle ka seal poolt kohta pakkuma, siis saab minust väga tiheda graafikuga, mitme erineva projekti heaks töötav teadustöötaja...
nii et korteriost Cardiffis on taas vägagi oluliselt päeakorda kerkinud. ja kuidagi tundub, et selles osas on asjad korraga liigagi kiiresti liikuma hakanud.
siiski, ma igaks juhuks veel väga ei mõtle, kuidas meie elu täpselt septembrist alates välja hakkab nägema, sest kõik senised katsed mingi tulevikupilt luua on ebaõnnestunud. aga väljavaade, et ma ei pea enam kolmel päeval nädalas tõusma kell 6 hommikul, et siis õhtul kella 8 paiku koju jõuda, olles veetnud 3 tundi oma päevast rongis, on päris ahvatlev...

suur AITÄH!!!!

2009-07-10T03:56:00.000-07:00

enne, kui te ürbikandmise ürituse reportaazi loete, tahan ma kõigile teile, kellel see päev meeles oli, öelda suure AITÄH!
teie kaardid ja kingid on mul kõik kaminaäärel reas (ega meil kaminat pole, ainult äär) ja meenutavad mulle iga päev, kui suure õnnega ma koos olen, et olen leidnud endale nii suurepärased sõbrad. AITÄH!!!

ülevaade ürbikandmise üritusest

2009-07-10T03:10:00.000-07:00

ürbikandmise ürituse taustaks siis nii palju, et minu vanemad, Luca vanemad ja Monika oma perega olid selleks puhuks meile külla tulnud. Monika oma kolme poisiga ööbis meie juures ja kõik vanemad seadsid end sisse meie maja kõrval olevas B&B-s. kõik hommikusöögid ja enamus õhtusööke toimusid meie väikeses kahe-toalises korteris ja seega meenutas kogu olemine konstantset kaost ja keelte baabelit. terve nädal oli siin ka tavapäratult kuum ilm, nii et meie korteri uks oli kogu aeg lahti, et pisutki õhku kuskilt majapidamisse laekuks. ja mingid puud (pärnad vist) olid otsustanud kogu tänava mingit vastikut puru täis ajada, nii et minu peamine mälestus eelmisest nädalast on seotud ebaõnnestumisele määratud katsega seda puru meie põrandakattelt kätte saada (vahemärkusena, kui keegi kunagi peaks tahtma endale põrandale mistrat panna, siis vältige tumedaid toone, sest neilt on iga puru näha)... kaks korda päevas tolmuimejaga ringi käia oli suurepärane challenge minusugusele perfektsionistile!!!!

aga ürbikandmise päev ise algas vist millalgi 7 paiku. kella 10ks oli kogu seltskond end kohvi, küpsiste ja võileibadega kosutanud, neli nimest käinud meie juures dushi all, Luca käinud rendiauto järel, mina triikinud ära mõned komplektid peoriideid ja ka oma juuksed ja 10.10 startisimegi Cardiffist Bathi poole. kiirteele jõudes sai selgeks, et oleksime pidanud startima pool tundi varem, aga mis teha. kui me siis 11.30 Bathi jõudsime oli minul täpselt 15 minutit aega, et kätte saada oma ürp ja külaliste piletid. mis seal ikka, 10 minutit jooksu konstakingadel, valge pluusi ja muidu üleslöödud olemisega 30-kraadises niiskes kuumuses ja ürp ja piletid ongi käes. enne kui teised kabeli juurde jõudsid, said mõned turistid minust juba usinasti pilti teha, sest mu ürp ja müts tõmbasid oluliselt rohkem tähelepanu kui bakalaureuste ja magistrite omad, kes ka samal ajal lõpetasid. mida turistid ei teadnud oli see, et minu ürp oli täisvillane, samas kui teiste omad paistsid olevat meeldivast siidiriidest, ja seega oli päikese käes seismine ja piltidel poseerimine üsna ebameeldiv kogemus.

kuidagi jõudsime me kõik ka kella 12ks kabelisse ja istusime maha. mina siis jahtuma, sest selle ürbi all oli mu valge pluus täitsa läbi märg, ning mu linased püksid kortsus ja naha külge kinni kleepunud. tseremoonia oli väga ilus. preester luges alguses palve ja siis kantsler rääkis, kui hästi ülikoolil läheb. Luca pärast ütles mulle, et ta tahtis kangesti selle jutu peale püsti tõusta ja küsida, et kuidas see kõik viimase aja koondamiste ja varaste pensionile saatmistega kokku läheb, aga suutis end siiski taltsutada. meile välja jagatud juhtnööridest olin ma lugenud, et doktoritele pannakse kraadi kätteandmisel mingisuguse ülikooli reliikviaga kergelt vastu pead. kui ma siis nägin professorite protsessiooni eesotsas mingit vanameest suure haralise hõbedase nuiaga, tundus asi hetkeks ebameelivat suunda võtvat. õnneks kantsler seda nuia siiski ei kasutanud, vaid valis targu selleks puhuks mingi musta lapaka...

noh ja siis oligi asi läbi. jõime kuskil pubis klaasi veini ja siis seadsime sammud autode poole, et osakonda maasikate ja vahuveini vastuvõtule minna. kuna mina pidin oma ürbi tagasi viima, siis jõudis meie auto sinna vastuvõtule nii hilja, et kõik maasikad olid juba otsas.
noh ja kui siis vastuvõtt ka läbi sai ja campus oli ka läbi tuiatud, asusime teele restorani poole. see oli vist päeva kõige keerulisem ettevõtmine, sest selleks, et jõuda restorani, mis oli campusest 10 minuti kaugusel läks meil vist ligi 1,5 tundi. Bathis on nimelt väga palju erinevaid tänavaid, mis kõik kannavad nime Church Lane, ja seega käis selle Monkton Combe'i linnaosas paikneva Church Lane'i ülesleidmine üle jõu mulle, kes ma olin juhtnöörid netist välja laskunud, ja ka Indreku navigaatorile. peale ligi 1,5 tunnist ringi sõitmist jõudsime me siiski lõpuks sinna in-the-middle-of-nowhere asuvasse restorani kohale. aga vähemalt toit oli seda otsimist ja ringi tiirutamist väärt!

tagasitee läks muidu viperusteta, kui välja arvata see väike asjaolu, et kiirtee oli kinni ja pidime üle silla saamiseks tegema nii 30-minutise ümbersõidu. Luca ja Indrek, kes nii tulles kui minnes roolis olid, olid selle üle muidugi väga õnnelikud...

noh ja järgmisel päeval pidin mina üles ärkama kell 5, et taas ülikooli minna ja olla kindel, et doktorantide konverents, mida ma sel aastal korraldasin, ikka sujuks. ja pealelõuna kulus Luca isa sünnipäeva koogi ja õhtusöögi valmistamisele. aga see ei puutu enam ürbikandmise üritusse...

minu päev hiljem sünnipäevad

2009-06-24T12:59:00.000-07:00

see, et ma inimeste sünnipäevadest päev hiljem teadlikuks saan on minu puhul tavaline. Mai on seda omal nahal tundnud ja ilmselt nii mõnigi veel. süüdistan selles oma mobiiltelefoni, mis on täiesti oma äranägemise järgi need asjad endale mälusse salvestanud.
aga täna läks asi ikka natuke liiale. Kalev vaeseke sai õnnesoovid kätte päev hiljem (noh, siis minu tavaline praktika) ja lisaks õnnitlesin ma teda 35 sünnipäeva puhul, kui ta ometi sai juba 36!!!! jube kohe teisele niimoodi soola haavale hõõruda...
hirmus piinlik!
ja minu pidev enese ja sünnipäevalapse lohutus, et ongi hea, et kõik õnnitlused ühele päevale ei lange, ei tööta enam. vähemalt end ma enam sellega ära osta ei suuda...

30 sekundi CV test

2009-06-24T02:17:00.000-07:00

see jutt on sarjast: "Soss-sepad ärritavad mind!"

käisin esmaspäeval ja teisipäeval Coventry's mingil karjäärikoolitusel. ma pole neist ühelgi käinud ja mõtlesin, et mis seal ikka, saab paar päeva kodust eemal olla, Luca on nagunii ära Kopenhagenis, miks mitte.
kõigepealt oli minu ettekujutus kahest päevast Coventry's täiesti vale, sest koolitus toimus mingis kenas kohas in the middle of nowhere. hotelli pubi oli ainus koht, kus õhtul aega veeta ja õllest punnis inglise mehed pole just kõige meeldivam seltskond.
koolitus ise oli ka huvitav. asja nimi oli 'Broadening Horizons'. esimene harjutus, 'challenging assumptions', kus tuli panna kokku puzzle, mis eeldas natuke teistlaadset lähenemist, oli ka paljutõotav. ma juba valmistusin selleks, kuidas teise päeva lõpuks selgub, et ma olen mõnest hirmus ahvatlevast karjäärivõimalusest täitsa mööda vaadanud. ja siis läks kõik kuidagi allamäge. muudkui rääkisime oma väärtustest ja sellest, mida me oma kärjäärilt ootame ja mulle sai järjest rohkem ja rohkem selgeks, kuidas see kõik, mida ma tahan, niipea või võib-olla ka mitte kunagi, ei teostu. ja kogu aeg lubati, et homme läheb asi praktiliseks ja me hakkame vaatama, kuidas neid väärtusi konkreetsete ametikohtadega haakida. noh nii kaugele me siiski ei jõudnud, mämmutasime ka kogu teise päeva nende samade väärtuste ja takistuste ja mõjutegurite teemal.
meie grupi facilitator oli bioloog, kes oli otsustanud karjääripöörde teha ja karjäärinõustajaks hakata. mitte, et mul midagi bioloogide vastu oleks, aga minu arust eeldab koolituste tegemine ikka pisikest teadmist sellest, kuidas grupi dünaamikat arvesse võtta ja mida teha siis, kui mõned inimesed on grupis väga pika jutuga, mõned ei räägi üldse, mõned vastavad väga agressivselt jne. no meie tüdruk seda kõike ei teadnud ja seega oli teisi päeva lõpuks kõigil üksteisest täiesti kõrini, paaris vestlemised enam midagi uut päevavalgele ei toonud ja kõik ainult ootasid, millal saaks lõpuks koju minna.
aga kogu asja tipphetk minu jaoks oli see, kui tädid karjäärinõustajad (how very patronizing of me!!! tegelikult olid väga toredad inimesed) hakkasid meile õpetama, kuidas CV-d kokku panna. esimene harjutus nägi välja selline: meile jagati kätte suvalise inimese CV ja anti 30 sekundit aega sellega tutvumiseks. seejärel pidime üles kirjutama kõik, mida me sellest CV-st mäletasime. asja idee siis selles, et keskmiselt kulutab värbaja ühe CV analüüsimisele 30 sekundit ja seega peaks ta olulise info selle aja jooksul CV-st üles leidma. väga tore! kui ma siis naiivselt üritasin öelda, et vabandage, värbaja ei vaata CV-d lihtsalt niisama, et mis silma torkab, vaid ta otsib konkreetseid asju, et otsustada, kas kandidaat vastab etteantud kriteeriumidele või mitte, ja kui ma väga rumalalt julgesin öelda, et oluline asi võib olla kirjas kolmandal leheküljel, siis vastati mulle väga resoluutselt, et kolmandale leheküljele värbaja ei jõuagi. sest õhtul klaasi veini kõrval CV-sid lugedes vaatab ta vaid esimest lehekülge ja seda, kas talle font meeldib ja kas mõni kirjaviga silma torkab...
peale seda vastust oli mul väga selge, et kunagi 4 aastat tagasi personaliotsingust ära minnes tegin ma ikka väga õigesti, sest sellise mentaliteediga valdkonnas ma tegutseda ei suuda.
aga samas ikka tegi natuke murelikuks ka, et kui sellist nõu siin inimestele tõesti antaksegi, siis on ikka väga kurb.
järgmine kord valin oma aasta ainust karjäärikursust hoolikamalt...

too many degrees of freedom: lõppsõna

2009-06-19T06:42:00.000-07:00

selle loo lõpetuseks avastasin ma praegu, et meie U2 kontsert on 22. augustil ja seega ei saa me sel nädalavahetusel Shotimaal olla.
loodetavasti oleme me sel ajal ikka veel Cardiffis, sest muidu on see kontserdile minek ka natuke raskendatud.

too many degrees of freedom: eellugu

2009-06-19T06:21:00.000-07:00

ega te vist suurt sellest eelmisest loost aru ei saanud.
eellugu on siis selline...

millalgi märtsis otsustasin mina kandideerida ühele ametikohale Cambridge'is. minu plaanist inspireerituna, saatis Luca avalduse Cambridgeshire'is tegutsevasse organisatsiooni, kus ta väga tahaks töötada ja kus oli käimas üks vägagi ahvatlev konkurss.
mina sain oma ei-kirja kätte millalgi aprillis. Luca kutsuti intervjuule. see toimus kaks nädalat tagasi.
kuna Luca intervjuule kutsumine võttis väga kaua aega, olime me vahepeal otsustanud siiski ka siin Cardiffis jätkamist tõsiselt kaaluda ja mina olin saatnud avalduse siin ühele ametikohale. sinna kutsuti mind ka intervjuule. eeldasime, et Luca saab oma intervjuu tulemuse teada enne, kui mina Cardiffis intervjuule lähen (intervjuu oli eile). aga ei. nende enda sõnul pole nad veel otsust langetanud - 2 nädalat peale intervjuud!!!!
mina olin aga vahepeal saatnud avalduse kahele ametikohale Cambridgeshire'is, et juhul, kui Lucale seda tööd pakutakse, oleks mul seal midagi teha. täna sain neist ühega seoses intervjuu kutse.
ja nii ongi. kõik otsad on lahtised. ma ei tea, mida Cardiffis vastata, kui nad peaksid mulle seda töökohta siin pakkuma. ma ei tea, kas sellele teisele intervjuule minna, sest kui Lucale seda töökohta ei pakuta, siis üksi ma sinna ei läheks. ja siis peame me peagi otsusama, kas siin Cardiffis ikka see korter osta või mitte. jne. jne. rääkimata sellest, et suviste puhkuse plaanide tegemine tundub naeruväärne arvestades, et me isegi ei tea, kus me sel ajal elame.
ja sellele kõigele lisaks tuleks veel ka välja mõelda, kuidas ma sinna Cambridge'i intervjuule lähen päeval, mil kogu mu pere ja Luca vanemad siin meie juures on...

et siis selline selgusetu elu meil siin...

too many degrees of freedom

2009-06-19T06:07:00.000-07:00

siin on teile väike sketch meie siinsest elust.
otsustasime täna Lucaga vaadata üle meie suvised puhkuse plaanid. ajendiks minu vajadus oma suvine puhkus tööandjale teatavaks teha. päevi, mis erinevate nädalate vahel jagada oli nii kümne jagu. asjad, mille vahel neid päeva jagada järgmised:
sõit soojale maale - 5 päeva
sõit Eestisse - ? päeva
sõit Itaaliasse - ? päeva
sõit Shotimaale (mul on augustis vaja olla 2 päeva + 2 sõidu päeva nagunii Shotimaal) - 1 päev
fikseerisime perioodi 17 augustist kuni 6 septembrini, mis jagunes kenasti Shotimaa, sooja maa ja mõne Itaalias veedetud päeva vahel, jättes varuks ühe nädala, mille mina saan veeta septembris, sel ajal kui Luca on Hiinas konverentsil, Tallinnas. super!
ja siis, kui olime juba peaaegu omadega ühel pool, tuli Lucal meelde: aga mis siis, kui me ikkagi kolime Cardiffist ära kuskile Cambridgeshire'i? millal me siis seal uues kohas endale kodu otsime ja kolime? kogu suurepärane plaan lendas seega taevasse ja jõudsime taas kord oma tavapärase järelduseni: selle probleemi lahendmiseks on hetkel vabadusatmete arv liiga suur; peame ootama, kuni mõni asi selgemaks saab.

matk ussikese pähe

2009-06-15T13:46:00.000-07:00

kuna Suurbritanniasse on taas kord mõneks päevaks suvi saabunud, siis käisime me laupäeval taas kord mere ääres. taas Goweri poolsaarel siin Lõuna-Walesis, seda korda kohas nimega Worm's Head ehk siis maakeeli ussi pea.
imeilus... lai ja puhas liivarand. palju rohelist. ja mis kõige toredam, poolsaar, mis mõõna ajal on poolsaar ja tõusuga muutub saareks. ehk siis tõeline poolsaare moodi saar (või saare moodi poolsaar). mõõnaga on terve ussike näha, tõusuga jääb nähtavale ainult ussi pea.
sinna ussi pähe me siis oma sammud seadsimegi. me oleme seal juba korra käinud, nii et sel korral päris pähe välja ei roninud, aga natuke maad mööda ussi selga siiski.
ilu igal pool. isegi hülged tulid meid uudistama (või siis vastupidi, meie neid). ainus ebameeldivus kogu matka juures oli puruks tallutud teokarpide arv. olid ju teised mõõnaga kivide küljes kuivale jäänud ja meil tuli neile paratamatult peale astuda, kui just päris vees ei tahtnud lobistada.
õhtul koju jõudes olid minu õlad päikesest ära põlenud ja Luca kukal tulipunane, isegi kergelt lillakas. aga mõnus päev päikese ja tuule käes oli ikkagi.

I'm not a man, I'm Cantona...

2009-06-15T02:22:00.000-07:00

ma pole just eriline jalgpalli fänn (kuigi viimastel aastatel on Lucaga mõned mängud ikka saanud üle vaadata), aga käisime reedel siiski vaatamas sellist filmi nagu 'Looking for Eric'. tõeliselt hea!!! kui see kunagi Eestisse jõuab, siis minge kindlasti vaatama. ei mingit tohutult sügavat filosoofilist sisu, aga kinost välja tulles oli selline hea ja helge tunne. ja naerda saab ka. mulle meeldis...

ah jaa... Eric Cantona on väidetavalt kõigi aegade kõige kuulsam, karismaatilisem ja parem jalka mängija. mängis Man United'is. seal filmis mängib iseennast... ma pean tunnistama, et praegu pisut vanemana näeb ta palju sharmantsem ja seksikam välja, kui noore jalkatähena... ja millises vormis see (vananev) mees ikka veel on... juba ainult seda tasub vaatama minna...

British jobs for British workers

2009-06-10T03:14:00.000-07:00

me oleme siis nüüd siin Ühendkuningriigis omadega nii kaugel, et British National Party läheb Euroopa Parlamenti. kogu riik paistab olevat hämmingus, mis on äärmiselt huvitav arvestades seda, et inimesed ise hääletasid BNP kasuks. mingid tüübid tervitasid eile BNP juhti Nick Griffinit munadega. vaene mees pidi oma pressikonverentsi pooleli jätma. ja minu tuttavad on mulle juba saatnud allkirjastamiseks mingi petitsiooni 'not in my name', mis antakse Euroopa Parlamendile üle päeval, mil BNP kaks kandidaati Euroopa Parlamendis tööle asuvad.
aga muidu pole väismaalase elul Suurbritannias väga viga...

nimetagem ikka asju ja inimesi õigete nimedega

2009-06-10T03:09:00.000-07:00

vaatasin hetk tagasi neid kommentaare, mis mu jutukeste juurde on jäetud. küll mul läks kaua aega, et aru saada, kes on Marika, ja kuidas tema küll minu blogi olemasolust teadlik on. lasin peas kõik teadaolevad Marikad läbi, aga nagu keegi ei paistnud sobivat.

ja siis mul plahvatas... see on ju Rika!!!

huvitav case mulle kui identiteedi uurijale analüüsimiseks...

eelmise jutu jätkuks...

2009-06-10T02:14:00.001-07:00

Mis te arvate, mida teile tuuakse Hiinas restoranis, kui küsida vett? Noh sooja toidu kõrvale, et kui sa just ei taha tulist rohelist teed juua 30 kraadise palavuses.

Teile tuuaks kannutäis tulist keedetud vett...

elu kohvita on täitsa võimalik

2009-06-10T02:04:00.000-07:00

Lugesin äsja Mai blogist tema seiklustest hommikuse kohvi teemal. Maike, võin omast kogemusest kinnitada, et elu ilma kohvita on täiesti võimalik. Esimest korda proovisin seda siis, kui Inglismaale kolisin, sest siin on üsna raske tõeliselt head kohvi leida. See katse on küll tänaseks unustuste hõlma vajunud, sest Luca moca masin teeb imehead kohvi ja see on minu hommikute ja päevade ja viimasel ajal isegi õhtute (!!!) suureks sõbraks saanud. Ja me räägime hästi kangest Itaalia kohvist...
Minu teine katse ilma kohvita hakkama saada jääb nii kuu aja taha. Hiinas on nimelt ainus kohvilaadne jook Nescafe lahustuv asi, mis kergelt meenutab piimakohvi. (Ei midagi sellist, mida mu Kopli vanaema mulle kunagi tegi, kui ma lapsena tema juures käisin, ja mis mul siiamaani südame lahustuva kohvi suhtes härdaks teeb...) Ühesõnaga, selles osas Hiinast, kus mina viibisin, head kohvi polnud. Küll aga oli nõrkemiseni rohelist ja muud väga tervislikku teed. Ja ellu jäin. Pealelõunastest ettekannetest ei mäleta ma küll suurt midagi, sest ilma vajaliku kofeiini laksuta tuli ikka kange uni peale. Aga enesetunne oli nii hea ja kerge ja puhas. Nüüd olen nii kuu aega tagasi olnud. Luca moca najal olen ma vist küll tiba rohkem ärkvel, aga kõht ja kogu olemine on kuidagi paks ja punnis. Just eile mõtlesin selle asja üle tõsiselt järele ja otsustasin, et üle kahe tassi päevas ma ikka seda kohvi juua ei tohi ja rohelisele teele tuleb rohkem rõhku asetada.

jutud igavast elust

2009-06-03T07:28:00.000-07:00

mul on hirmus hea meel, et te kõik mu blogimise katse nii soojade sõnadega vastu olete võtnud... ega ma ju tegelikult ei tea, kas ma siia väga sageli midagi lisama hakkan, sest ega mu elu ei ole just teab mis huvitav ja pidevat kajastamist väärt, aga vahel võib-olla midagi...
ainus, kes selle blogimise üle teab mis rõõmus ei ole, on Luca, sest ta tahaks ka teada, mis ma siin kirjutan. ma lubasin vähemalt kõik need jutud, kus tema nimi sisaldub, ära tõlkida....

so, Luca, I did mention here and now that you were not too happy about me writing this blog, because you would like to know what I am writing... so I will write in English sometimes... at least I will translate all those things that have a reference to you...

palju päikest, veel rohkem veini ja imeline coca-cola...

2009-06-01T02:19:00.000-07:00

üle hulga aja oli sel nädalavahetusel Suurbritannias võimalik näha päikest. me tähistasime seda suur-sündmust väikese camping-tripiga Gowerisse, ehk siis Wales'i läänerannikule. kahjuks ei olnud me ainsad, kes sellise suurepärase mõtte peale olid tulnud - kogu Cardiff ja Swansea oli sama teekonna ette võtnud, nii et camping site, millele me lõpuks oma telgid üles panime, oli rahvast paksult täis, sealhulgas kümned lapsed ja koerad, kes suudavad kohutavat kisa tekitada, eriti varahommikul... ma ikka alati imestan, kui hästi varustatud inimesed sellisteks camping trippideks siin riigis on: terve elamine on kaasa võetud, sealhulgas kristallklaasid veini joomiseks, pliitidest rääkimata. aga see selleks.
laupäev oli seega imeline, sest Wales'i läänerannik on tõepoolest super ilus ja kuigi vesi oli isegi minu põhjamaiste veetemperatuuridega harjunud keha jaoks külm, oli rannas mõnus vedeleda ja eriti mõnus õhtul, kui kõik teised olid lahkunud, rannas lõket teha, vorstikesi kõrvetada ja veini juua. selle veini joomisega kahjuks minu jaoks kogu nädalavahetuse ilu lõppeski.
terve puhapäeva veetsin ma telgi sees või ees pikali maas, sest püsti seista minu tühjaks pumbatud keha ei suutnud. veini ei taha ma igal juhul enam tükil ajal näha, veel vähem maitsta. ainus imeline asi selle kõige juures oli Luca ülim hoolitsus...
pealelõunaks suutsin ma siiski pudeli coca-colat oma kehas säilitada. täiesti hämmastav, kui hea on coca-cola selliste olukordadega võitlemiseks. Beni esialgu uskumatuna tundunud väide, et 60% inimkehast koosneb ainetest, mis sisalduvad coca-colas, sai omal nahal ära katsetatud. jumala õige! nii et pealelõuna oli tänu coca-colale juba palju talutavam. käisime isegi korraks ujumas... väga külm, aga väga kosutav...
loodetavasti polnud see ainus päikseline nädalavahetus siinkandis...

Shanghai vastuoludega vastamisi

2009-05-29T05:59:00.000-07:00

konverents on õnnelikult selja taga ja laekume neljakesi Shanghaisse. ilm on väga palav, aga hoolimata 30 kraadisest kuumusest pole päikest ja selget taevast kuskil näha. kogu olemine on kaetud halli häguga.

rongijaamast Holiday Inn hotelli ja suur üllatus, et see polegi see hotell, kus me endale toa oleme broneerinud. meie hotell, mis on Holiday Inn Express, asub teisel pool rongijaama. otsustame sinna jalutada. väga vale otsus. peale poole-tunnist tuiamist leiame hotelli, mis on igati hea ja korralik. aga teekond siia...

ma pole eales kogenud sellist vaesust. imikud, lapsed, raugad, koerad, kanad - kõik koos nendel tolmustel tänavatel, nende kanalisatsioonita ja haisevate lagunenud osmikute vahel... ja kui tohutult palju inimesi... ja liiklus!!! milleks küll nende joonte ja sebrade mahajoonistamisele ja valgusfooride üles panemisele raha kulutati?

kogu minu edasine Shanghais olemine kulgebki selle kohutava stimulatsiooni üleküllusega kohanemise tähe all. tänaval liikumine eeldab 100% valvel olemist, et mõni sind pikali ei sõidaks. eriti ohtlikud on mootor- ja jalgratturid. nad küll annavad signaali, kui nad sulle lähenevad, aga kuna neid läheneb sulle igal hetkel igast suunast mitu tükki, siis ei ole see pidev tuututamine just teab-mis abistav. pigem hulluks ajav. nende kahe ja poole päeva jooksul, mis ma Shanghais veetsin, nägin ma kolme õnnetust, kus rattur keset tänavat kummuli lendas.

kogu elu leiabki aset siinsamas tolmusel või kui vihma sajab, siis sopasel tänaval nende tuhandete autode, motikate ja jalgrataste vahel. siin käib takso hinna üle kauplemine, toidu ostmine, laste kantseldamine, söögi valmistamine ja söömine. elu Hiina moodi. või vähemalt vaese Hiina moodi.

rikas Hiina elab teises Shanghais. seal, kus tänavad ei ole lögased, kui vihma sajab. seal, kus on kallid ja veel kallimad shopping-mallid, mis sind oma neootuledega sisse kutsuvad. seal, kus üks pilvelõhkuja trumpab teise oma kõrguse ja arhitektuurilise isikupäratusega üle, süües ära järjekordse osa slummist ja surudes vaest Hiinat järjest rohkem oma linnast välja. seal, kus läänelikult meelestatud ja makstud hiinlased õhtusöögi kõrvale punast veini, mitte rohelist teed joovad.

esimesel õhtul Xintiandi linnaosas ühes sellises läänelikult Hiina restoranis õhtust süües tuleb see kerjav pime naine ja need vanade meeste tööst väsinud näod mulle eriti eredalt meelde. ja hinges kriibib.

X Files, hirmsad hiina sigaretid ja targad välismaalalsed...

2009-05-29T04:17:00.000-07:00

Nanjing, 15. mai 2009
kell on 5.15 hommikul. kohaliku aja järgi. mis see minu aja järgi ka võiks olla, ei suuda ma hetkel välja mõelda.
peale mitmekordseid pingutusi veel kord magama jääda otsustasin siiski üles tõusta. nüüd on dushi all käidud ja tunne, et ma olen ikka veel olemas, hakkab vaikselt taas mu teadvusesse imbuma. istun wc põrandal ja kirjutan üles eilse päeva sündmusi. loodetavasti nihkub kell kirjutades 7-le lähemale, millal on sünnis Katrin üles äratada..

Shanghai, kohalik aeg 13:35 (UK aeg 6:35)
meie lennuk maandub viimaks ometi Shanghai Pudongi lennujaamas. jalad on kanged, põlved valutavad, aga pole hullu, kohe saab sirutada ja kõndida... aga ei!!!
äkitselt on mulle eraldatud osa järgmises X Files'i seerias. valgetes kostüümides ja maskides mehed (või naised?) on hõivanud lennuki. stjuardessid on täielikus segaduses. reisijad veel suuremas. või tegelikult, reisijatele teeb see jubedalt nalja. kõik pildistavad ja irvitavad. need maskeeritud inimesed käivad mööda lennukit ringi mingid paberid ja masinad käes, panevad sulle mingi aparaadi otsa ette ja mõõdavad su temperatuuri. minu otsaesisega kohtudes süttib masinal punane tuluke. huvitav, kas see on hea?

see siis ongi seagripp Hiina moodi! ja minu peas taob vaid üks mõte: kui nüüd kellelgi siin lennukis on mingil põhjusel palavik, siis veedame me järgmised päevad (või nädalad!!!) kuskil kinnises ruumis garantiinis...

buss Shanghai lennujaamast kesklinna, millalgi 14:30 paiku
üritan osta edasi-tagasi piletit ja kuigi tädi väga viisakalt ja innukalt noogutab, on mul siiski tunne, et olen omandanud õiguse sõita vaid ühes suunas.

Shanghai rongijaam, kuskil 15:45 paiku
peale lõputuna tunduvat bussisõitu ehitusplatsil (kogu Shanghai paistab EXPO 2010 puhul make-overi saavat) olen viimaks ometi päral. rõõmutundega märkan, et Holiday Inn, mille me endale viimaseks paariks ööks kinni panime, on siinsamas ja paistab igati korralik olevat. missioon: rongipilet Shanghai - Nanjing!!! näen silte ENTRANCE, EXIT, SOFT-SEATED WAITING AREA, ENTRANCE FOR TICKET HOLDERS, aga ei kuskil silti TICKETS. inimesed paistavad siin kõik mingis sabas seisvat, ju siis antakse pileteid. seisan ka sappa. miilits mulle erilist tähelepanu ei pööra. jõuan masinateni, mis pagasit kontrollivad. edasi saab vaid rongipiletitega, mida mul pole. lähen tagasi. nüüd vaatab miilits mind juba uurivamalt. üks teine kõvahäälne miilits juhatab mind mingite hiinakeelsete siltide suunas. leian ruumi, mis on paksult inimesi täis, kõhnasid, tumadepäiseid inimesi. küll neid on palju. kõik trügivad piletimasinate suunas. siit saabki rongipileti. privaatsusest masinaga suhtlemisel pole juttugi. kümme inimest üritavad korraga kõiki võimalikke nuppe vajutada. masin läheb hulluks. seisan teise sappa. ootan. aega läheb kaua. olen väsinud, näljane, janus. asi hakkab mulle närvidele käima.

lõpuks ometi minu kord. rongid, millele ilusti jõuaksin, on välja müüdud. ostan esimese võimaliku. jälle järjekord. jälle miilits. seekord juba üsna uuriv. jälle kottide kontroll (minu arust pole need masinad isegi mitte sisse lülitatud!). igal pool väga avalikult vahtivad inimesed. tunne, nagu oleksin ainus valge inimene terves Shanghais. vajalik ootesaal leitud. kõik on väga räpane. hiina sigaretid haisevad kohutavalt. tunnen puudust Inglismaa järele, kus ei tohi avalikus kohas suitsetada. vaja käsi pesta... tualetid täiesti olemas. siiski vist mitte... isegi vesi tundub räpane ja mu käed olid vist enne vee all panemist ja eriti enne nende kraanide katsumist puhtamad.
kohutav suitsuhais. kõik tatistavad. nuuskavad maha. huvitav kontrast selle steriilsusega, mida need lennuki X Files'i inimesed esindasid.
ootan rongi. inimesed moodustavad järjekordi. aga ma ei saa aru, milleks.

Ikka Shanghai rongijaam, 18:15 paiku
lõpuks ometi minu rong. leian oma istme. ühel pool mind istub poiss Gucci kingadega, teisel käel poiss Bally kotiga. rongijaamas ma küll nii jõuakaid inimesi ei kohanud.

rong paistab sõitvat õiges suunas. miskipärast hoitakse mind pidevalt kursis rongi liikumiskiirusega - kõige kiirem 216km/h. telekast tuleb hiina action film. Nanjingi jaam läheneb. nii palju tehakse mulle inglise keeles teatavaks. ja siis nii 5 minutit hiinakeelset juttu. huvitav, kas ma oleks ka pidanud midagi sellest teatavaks võtma?
kohal. konverentsi buss ootab. istun. sõidan. meie võõrustaja räägib midagi: hiina keelest peaks 'välismaalast' tähistava sõna inglise keelde tõlkima kui 'wise foreigner'. näitavat austust välismaalaste suhtes, kes Hiinat külastavad. ma pole end elus nii 'foreigner'ina tundnud, kui täna. aga 'wise'? täna kindlasti mitte...