30 sekundi CV test

see jutt on sarjast: "Soss-sepad ärritavad mind!"

käisin esmaspäeval ja teisipäeval Coventry's mingil karjäärikoolitusel. ma pole neist ühelgi käinud ja mõtlesin, et mis seal ikka, saab paar päeva kodust eemal olla, Luca on nagunii ära Kopenhagenis, miks mitte.
kõigepealt oli minu ettekujutus kahest päevast Coventry's täiesti vale, sest koolitus toimus mingis kenas kohas in the middle of nowhere. hotelli pubi oli ainus koht, kus õhtul aega veeta ja õllest punnis inglise mehed pole just kõige meeldivam seltskond.
koolitus ise oli ka huvitav. asja nimi oli 'Broadening Horizons'. esimene harjutus, 'challenging assumptions', kus tuli panna kokku puzzle, mis eeldas natuke teistlaadset lähenemist, oli ka paljutõotav. ma juba valmistusin selleks, kuidas teise päeva lõpuks selgub, et ma olen mõnest hirmus ahvatlevast karjäärivõimalusest täitsa mööda vaadanud. ja siis läks kõik kuidagi allamäge. muudkui rääkisime oma väärtustest ja sellest, mida me oma kärjäärilt ootame ja mulle sai järjest rohkem ja rohkem selgeks, kuidas see kõik, mida ma tahan, niipea või võib-olla ka mitte kunagi, ei teostu. ja kogu aeg lubati, et homme läheb asi praktiliseks ja me hakkame vaatama, kuidas neid väärtusi konkreetsete ametikohtadega haakida. noh nii kaugele me siiski ei jõudnud, mämmutasime ka kogu teise päeva nende samade väärtuste ja takistuste ja mõjutegurite teemal.
meie grupi facilitator oli bioloog, kes oli otsustanud karjääripöörde teha ja karjäärinõustajaks hakata. mitte, et mul midagi bioloogide vastu oleks, aga minu arust eeldab koolituste tegemine ikka pisikest teadmist sellest, kuidas grupi dünaamikat arvesse võtta ja mida teha siis, kui mõned inimesed on grupis väga pika jutuga, mõned ei räägi üldse, mõned vastavad väga agressivselt jne. no meie tüdruk seda kõike ei teadnud ja seega oli teisi päeva lõpuks kõigil üksteisest täiesti kõrini, paaris vestlemised enam midagi uut päevavalgele ei toonud ja kõik ainult ootasid, millal saaks lõpuks koju minna.
aga kogu asja tipphetk minu jaoks oli see, kui tädid karjäärinõustajad (how very patronizing of me!!! tegelikult olid väga toredad inimesed) hakkasid meile õpetama, kuidas CV-d kokku panna. esimene harjutus nägi välja selline: meile jagati kätte suvalise inimese CV ja anti 30 sekundit aega sellega tutvumiseks. seejärel pidime üles kirjutama kõik, mida me sellest CV-st mäletasime. asja idee siis selles, et keskmiselt kulutab värbaja ühe CV analüüsimisele 30 sekundit ja seega peaks ta olulise info selle aja jooksul CV-st üles leidma. väga tore! kui ma siis naiivselt üritasin öelda, et vabandage, värbaja ei vaata CV-d lihtsalt niisama, et mis silma torkab, vaid ta otsib konkreetseid asju, et otsustada, kas kandidaat vastab etteantud kriteeriumidele või mitte, ja kui ma väga rumalalt julgesin öelda, et oluline asi võib olla kirjas kolmandal leheküljel, siis vastati mulle väga resoluutselt, et kolmandale leheküljele värbaja ei jõuagi. sest õhtul klaasi veini kõrval CV-sid lugedes vaatab ta vaid esimest lehekülge ja seda, kas talle font meeldib ja kas mõni kirjaviga silma torkab...
peale seda vastust oli mul väga selge, et kunagi 4 aastat tagasi personaliotsingust ära minnes tegin ma ikka väga õigesti, sest sellise mentaliteediga valdkonnas ma tegutseda ei suuda.
aga samas ikka tegi natuke murelikuks ka, et kui sellist nõu siin inimestele tõesti antaksegi, siis on ikka väga kurb.
järgmine kord valin oma aasta ainust karjäärikursust hoolikamalt...