Wednesday 24 June 2009

minu päev hiljem sünnipäevad

see, et ma inimeste sünnipäevadest päev hiljem teadlikuks saan on minu puhul tavaline. Mai on seda omal nahal tundnud ja ilmselt nii mõnigi veel. süüdistan selles oma mobiiltelefoni, mis on täiesti oma äranägemise järgi need asjad endale mälusse salvestanud.
aga täna läks asi ikka natuke liiale. Kalev vaeseke sai õnnesoovid kätte päev hiljem (noh, siis minu tavaline praktika) ja lisaks õnnitlesin ma teda 35 sünnipäeva puhul, kui ta ometi sai juba 36!!!! jube kohe teisele niimoodi soola haavale hõõruda...
hirmus piinlik!
ja minu pidev enese ja sünnipäevalapse lohutus, et ongi hea, et kõik õnnitlused ühele päevale ei lange, ei tööta enam. vähemalt end ma enam sellega ära osta ei suuda...

30 sekundi CV test

see jutt on sarjast: "Soss-sepad ärritavad mind!"

käisin esmaspäeval ja teisipäeval Coventry's mingil karjäärikoolitusel. ma pole neist ühelgi käinud ja mõtlesin, et mis seal ikka, saab paar päeva kodust eemal olla, Luca on nagunii ära Kopenhagenis, miks mitte.
kõigepealt oli minu ettekujutus kahest päevast Coventry's täiesti vale, sest koolitus toimus mingis kenas kohas in the middle of nowhere. hotelli pubi oli ainus koht, kus õhtul aega veeta ja õllest punnis inglise mehed pole just kõige meeldivam seltskond.
koolitus ise oli ka huvitav. asja nimi oli 'Broadening Horizons'. esimene harjutus, 'challenging assumptions', kus tuli panna kokku puzzle, mis eeldas natuke teistlaadset lähenemist, oli ka paljutõotav. ma juba valmistusin selleks, kuidas teise päeva lõpuks selgub, et ma olen mõnest hirmus ahvatlevast karjäärivõimalusest täitsa mööda vaadanud. ja siis läks kõik kuidagi allamäge. muudkui rääkisime oma väärtustest ja sellest, mida me oma kärjäärilt ootame ja mulle sai järjest rohkem ja rohkem selgeks, kuidas see kõik, mida ma tahan, niipea või võib-olla ka mitte kunagi, ei teostu. ja kogu aeg lubati, et homme läheb asi praktiliseks ja me hakkame vaatama, kuidas neid väärtusi konkreetsete ametikohtadega haakida. noh nii kaugele me siiski ei jõudnud, mämmutasime ka kogu teise päeva nende samade väärtuste ja takistuste ja mõjutegurite teemal.
meie grupi facilitator oli bioloog, kes oli otsustanud karjääripöörde teha ja karjäärinõustajaks hakata. mitte, et mul midagi bioloogide vastu oleks, aga minu arust eeldab koolituste tegemine ikka pisikest teadmist sellest, kuidas grupi dünaamikat arvesse võtta ja mida teha siis, kui mõned inimesed on grupis väga pika jutuga, mõned ei räägi üldse, mõned vastavad väga agressivselt jne. no meie tüdruk seda kõike ei teadnud ja seega oli teisi päeva lõpuks kõigil üksteisest täiesti kõrini, paaris vestlemised enam midagi uut päevavalgele ei toonud ja kõik ainult ootasid, millal saaks lõpuks koju minna.
aga kogu asja tipphetk minu jaoks oli see, kui tädid karjäärinõustajad (how very patronizing of me!!! tegelikult olid väga toredad inimesed) hakkasid meile õpetama, kuidas CV-d kokku panna. esimene harjutus nägi välja selline: meile jagati kätte suvalise inimese CV ja anti 30 sekundit aega sellega tutvumiseks. seejärel pidime üles kirjutama kõik, mida me sellest CV-st mäletasime. asja idee siis selles, et keskmiselt kulutab värbaja ühe CV analüüsimisele 30 sekundit ja seega peaks ta olulise info selle aja jooksul CV-st üles leidma. väga tore! kui ma siis naiivselt üritasin öelda, et vabandage, värbaja ei vaata CV-d lihtsalt niisama, et mis silma torkab, vaid ta otsib konkreetseid asju, et otsustada, kas kandidaat vastab etteantud kriteeriumidele või mitte, ja kui ma väga rumalalt julgesin öelda, et oluline asi võib olla kirjas kolmandal leheküljel, siis vastati mulle väga resoluutselt, et kolmandale leheküljele värbaja ei jõuagi. sest õhtul klaasi veini kõrval CV-sid lugedes vaatab ta vaid esimest lehekülge ja seda, kas talle font meeldib ja kas mõni kirjaviga silma torkab...
peale seda vastust oli mul väga selge, et kunagi 4 aastat tagasi personaliotsingust ära minnes tegin ma ikka väga õigesti, sest sellise mentaliteediga valdkonnas ma tegutseda ei suuda.
aga samas ikka tegi natuke murelikuks ka, et kui sellist nõu siin inimestele tõesti antaksegi, siis on ikka väga kurb.
järgmine kord valin oma aasta ainust karjäärikursust hoolikamalt...

Friday 19 June 2009

too many degrees of freedom: lõppsõna

selle loo lõpetuseks avastasin ma praegu, et meie U2 kontsert on 22. augustil ja seega ei saa me sel nädalavahetusel Shotimaal olla.
loodetavasti oleme me sel ajal ikka veel Cardiffis, sest muidu on see kontserdile minek ka natuke raskendatud.

too many degrees of freedom: eellugu

ega te vist suurt sellest eelmisest loost aru ei saanud.
eellugu on siis selline...

millalgi märtsis otsustasin mina kandideerida ühele ametikohale Cambridge'is. minu plaanist inspireerituna, saatis Luca avalduse Cambridgeshire'is tegutsevasse organisatsiooni, kus ta väga tahaks töötada ja kus oli käimas üks vägagi ahvatlev konkurss.
mina sain oma ei-kirja kätte millalgi aprillis. Luca kutsuti intervjuule. see toimus kaks nädalat tagasi.
kuna Luca intervjuule kutsumine võttis väga kaua aega, olime me vahepeal otsustanud siiski ka siin Cardiffis jätkamist tõsiselt kaaluda ja mina olin saatnud avalduse siin ühele ametikohale. sinna kutsuti mind ka intervjuule. eeldasime, et Luca saab oma intervjuu tulemuse teada enne, kui mina Cardiffis intervjuule lähen (intervjuu oli eile). aga ei. nende enda sõnul pole nad veel otsust langetanud - 2 nädalat peale intervjuud!!!!
mina olin aga vahepeal saatnud avalduse kahele ametikohale Cambridgeshire'is, et juhul, kui Lucale seda tööd pakutakse, oleks mul seal midagi teha. täna sain neist ühega seoses intervjuu kutse.
ja nii ongi. kõik otsad on lahtised. ma ei tea, mida Cardiffis vastata, kui nad peaksid mulle seda töökohta siin pakkuma. ma ei tea, kas sellele teisele intervjuule minna, sest kui Lucale seda töökohta ei pakuta, siis üksi ma sinna ei läheks. ja siis peame me peagi otsusama, kas siin Cardiffis ikka see korter osta või mitte. jne. jne. rääkimata sellest, et suviste puhkuse plaanide tegemine tundub naeruväärne arvestades, et me isegi ei tea, kus me sel ajal elame.
ja sellele kõigele lisaks tuleks veel ka välja mõelda, kuidas ma sinna Cambridge'i intervjuule lähen päeval, mil kogu mu pere ja Luca vanemad siin meie juures on...

et siis selline selgusetu elu meil siin...

too many degrees of freedom

siin on teile väike sketch meie siinsest elust.
otsustasime täna Lucaga vaadata üle meie suvised puhkuse plaanid. ajendiks minu vajadus oma suvine puhkus tööandjale teatavaks teha. päevi, mis erinevate nädalate vahel jagada oli nii kümne jagu. asjad, mille vahel neid päeva jagada järgmised:
sõit soojale maale - 5 päeva
sõit Eestisse - ? päeva
sõit Itaaliasse - ? päeva
sõit Shotimaale (mul on augustis vaja olla 2 päeva + 2 sõidu päeva nagunii Shotimaal) - 1 päev
fikseerisime perioodi 17 augustist kuni 6 septembrini, mis jagunes kenasti Shotimaa, sooja maa ja mõne Itaalias veedetud päeva vahel, jättes varuks ühe nädala, mille mina saan veeta septembris, sel ajal kui Luca on Hiinas konverentsil, Tallinnas. super!
ja siis, kui olime juba peaaegu omadega ühel pool, tuli Lucal meelde: aga mis siis, kui me ikkagi kolime Cardiffist ära kuskile Cambridgeshire'i? millal me siis seal uues kohas endale kodu otsime ja kolime? kogu suurepärane plaan lendas seega taevasse ja jõudsime taas kord oma tavapärase järelduseni: selle probleemi lahendmiseks on hetkel vabadusatmete arv liiga suur; peame ootama, kuni mõni asi selgemaks saab.

Monday 15 June 2009

matk ussikese pähe

kuna Suurbritanniasse on taas kord mõneks päevaks suvi saabunud, siis käisime me laupäeval taas kord mere ääres. taas Goweri poolsaarel siin Lõuna-Walesis, seda korda kohas nimega Worm's Head ehk siis maakeeli ussi pea.
imeilus... lai ja puhas liivarand. palju rohelist. ja mis kõige toredam, poolsaar, mis mõõna ajal on poolsaar ja tõusuga muutub saareks. ehk siis tõeline poolsaare moodi saar (või saare moodi poolsaar). mõõnaga on terve ussike näha, tõusuga jääb nähtavale ainult ussi pea.
sinna ussi pähe me siis oma sammud seadsimegi. me oleme seal juba korra käinud, nii et sel korral päris pähe välja ei roninud, aga natuke maad mööda ussi selga siiski.
ilu igal pool. isegi hülged tulid meid uudistama (või siis vastupidi, meie neid). ainus ebameeldivus kogu matka juures oli puruks tallutud teokarpide arv. olid ju teised mõõnaga kivide küljes kuivale jäänud ja meil tuli neile paratamatult peale astuda, kui just päris vees ei tahtnud lobistada.
õhtul koju jõudes olid minu õlad päikesest ära põlenud ja Luca kukal tulipunane, isegi kergelt lillakas. aga mõnus päev päikese ja tuule käes oli ikkagi.

I'm not a man, I'm Cantona...

ma pole just eriline jalgpalli fänn (kuigi viimastel aastatel on Lucaga mõned mängud ikka saanud üle vaadata), aga käisime reedel siiski vaatamas sellist filmi nagu 'Looking for Eric'. tõeliselt hea!!! kui see kunagi Eestisse jõuab, siis minge kindlasti vaatama. ei mingit tohutult sügavat filosoofilist sisu, aga kinost välja tulles oli selline hea ja helge tunne. ja naerda saab ka. mulle meeldis...

ah jaa... Eric Cantona on väidetavalt kõigi aegade kõige kuulsam, karismaatilisem ja parem jalka mängija. mängis Man United'is. seal filmis mängib iseennast... ma pean tunnistama, et praegu pisut vanemana näeb ta palju sharmantsem ja seksikam välja, kui noore jalkatähena... ja millises vormis see (vananev) mees ikka veel on... juba ainult seda tasub vaatama minna...

Wednesday 10 June 2009

British jobs for British workers

me oleme siis nüüd siin Ühendkuningriigis omadega nii kaugel, et British National Party läheb Euroopa Parlamenti. kogu riik paistab olevat hämmingus, mis on äärmiselt huvitav arvestades seda, et inimesed ise hääletasid BNP kasuks. mingid tüübid tervitasid eile BNP juhti Nick Griffinit munadega. vaene mees pidi oma pressikonverentsi pooleli jätma. ja minu tuttavad on mulle juba saatnud allkirjastamiseks mingi petitsiooni 'not in my name', mis antakse Euroopa Parlamendile üle päeval, mil BNP kaks kandidaati Euroopa Parlamendis tööle asuvad.
aga muidu pole väismaalase elul Suurbritannias väga viga...

nimetagem ikka asju ja inimesi õigete nimedega

vaatasin hetk tagasi neid kommentaare, mis mu jutukeste juurde on jäetud. küll mul läks kaua aega, et aru saada, kes on Marika, ja kuidas tema küll minu blogi olemasolust teadlik on. lasin peas kõik teadaolevad Marikad läbi, aga nagu keegi ei paistnud sobivat.

ja siis mul plahvatas... see on ju Rika!!!

huvitav case mulle kui identiteedi uurijale analüüsimiseks...

eelmise jutu jätkuks...

Mis te arvate, mida teile tuuakse Hiinas restoranis, kui küsida vett? Noh sooja toidu kõrvale, et kui sa just ei taha tulist rohelist teed juua 30 kraadise palavuses.

Teile tuuaks kannutäis tulist keedetud vett...

elu kohvita on täitsa võimalik

Lugesin äsja Mai blogist tema seiklustest hommikuse kohvi teemal. Maike, võin omast kogemusest kinnitada, et elu ilma kohvita on täiesti võimalik. Esimest korda proovisin seda siis, kui Inglismaale kolisin, sest siin on üsna raske tõeliselt head kohvi leida. See katse on küll tänaseks unustuste hõlma vajunud, sest Luca moca masin teeb imehead kohvi ja see on minu hommikute ja päevade ja viimasel ajal isegi õhtute (!!!) suureks sõbraks saanud. Ja me räägime hästi kangest Itaalia kohvist...
Minu teine katse ilma kohvita hakkama saada jääb nii kuu aja taha. Hiinas on nimelt ainus kohvilaadne jook Nescafe lahustuv asi, mis kergelt meenutab piimakohvi. (Ei midagi sellist, mida mu Kopli vanaema mulle kunagi tegi, kui ma lapsena tema juures käisin, ja mis mul siiamaani südame lahustuva kohvi suhtes härdaks teeb...) Ühesõnaga, selles osas Hiinast, kus mina viibisin, head kohvi polnud. Küll aga oli nõrkemiseni rohelist ja muud väga tervislikku teed. Ja ellu jäin. Pealelõunastest ettekannetest ei mäleta ma küll suurt midagi, sest ilma vajaliku kofeiini laksuta tuli ikka kange uni peale. Aga enesetunne oli nii hea ja kerge ja puhas. Nüüd olen nii kuu aega tagasi olnud. Luca moca najal olen ma vist küll tiba rohkem ärkvel, aga kõht ja kogu olemine on kuidagi paks ja punnis. Just eile mõtlesin selle asja üle tõsiselt järele ja otsustasin, et üle kahe tassi päevas ma ikka seda kohvi juua ei tohi ja rohelisele teele tuleb rohkem rõhku asetada.

Wednesday 3 June 2009

jutud igavast elust

mul on hirmus hea meel, et te kõik mu blogimise katse nii soojade sõnadega vastu olete võtnud... ega ma ju tegelikult ei tea, kas ma siia väga sageli midagi lisama hakkan, sest ega mu elu ei ole just teab mis huvitav ja pidevat kajastamist väärt, aga vahel võib-olla midagi...
ainus, kes selle blogimise üle teab mis rõõmus ei ole, on Luca, sest ta tahaks ka teada, mis ma siin kirjutan. ma lubasin vähemalt kõik need jutud, kus tema nimi sisaldub, ära tõlkida....

so, Luca, I did mention here and now that you were not too happy about me writing this blog, because you would like to know what I am writing... so I will write in English sometimes... at least I will translate all those things that have a reference to you...

Monday 1 June 2009

palju päikest, veel rohkem veini ja imeline coca-cola...


üle hulga aja oli sel nädalavahetusel Suurbritannias võimalik näha päikest. me tähistasime seda suur-sündmust väikese camping-tripiga Gowerisse, ehk siis Wales'i läänerannikule. kahjuks ei olnud me ainsad, kes sellise suurepärase mõtte peale olid tulnud - kogu Cardiff ja Swansea oli sama teekonna ette võtnud, nii et camping site, millele me lõpuks oma telgid üles panime, oli rahvast paksult täis, sealhulgas kümned lapsed ja koerad, kes suudavad kohutavat kisa tekitada, eriti varahommikul... ma ikka alati imestan, kui hästi varustatud inimesed sellisteks camping trippideks siin riigis on: terve elamine on kaasa võetud, sealhulgas kristallklaasid veini joomiseks, pliitidest rääkimata. aga see selleks.
laupäev oli seega imeline, sest Wales'i läänerannik on tõepoolest super ilus ja kuigi vesi oli isegi minu põhjamaiste veetemperatuuridega harjunud keha jaoks külm, oli rannas mõnus vedeleda ja eriti mõnus õhtul, kui kõik teised olid lahkunud, rannas lõket teha, vorstikesi kõrvetada ja veini juua. selle veini joomisega kahjuks minu jaoks kogu nädalavahetuse ilu lõppeski.
terve puhapäeva veetsin ma telgi sees või ees pikali maas, sest püsti seista minu tühjaks pumbatud keha ei suutnud. veini ei taha ma igal juhul enam tükil ajal näha, veel vähem maitsta. ainus imeline asi selle kõige juures oli Luca ülim hoolitsus...
pealelõunaks suutsin ma siiski pudeli coca-colat oma kehas säilitada. täiesti hämmastav, kui hea on coca-cola selliste olukordadega võitlemiseks. Beni esialgu uskumatuna tundunud väide, et 60% inimkehast koosneb ainetest, mis sisalduvad coca-colas, sai omal nahal ära katsetatud. jumala õige! nii et pealelõuna oli tänu coca-colale juba palju talutavam. käisime isegi korraks ujumas... väga külm, aga väga kosutav...
loodetavasti polnud see ainus päikseline nädalavahetus siinkandis...