X faktoriga poiss leitud!!!

See oli kolm aastat tagasi kui meie Lucaga uhel augustikuu laupavel Cornwalli mingis B&B's passides juhuslikult telekast programmi nimega X Factor leidsime. Sellest ajast peale olen mina seda igal sugisel/talvel suure huviga jalginud, ehkki Luca huvi asja vastu on aastatega kovasti kahanenud. Tol esimesel korral voitis selle urituse Leona Lewis, siis uks mitte-midagi utlev poiss ja eelmisel aastal Alexandra Burke. Show on lainud iga aastaga jarjest suuremaks ja vingemaks. Sel aastal laulsid kolm finalisti duette naiteks selliste inimestega nagu George Michael, Michael Buble ja Robbie Williams. Eilses finaalshow's astus teiste seas lavale ka Sir Paul McGartney. Uhesonaga uhke vark...
Aga pohjus, miks ma teile sellest koigest raagin on see, et selle aasta voitja on lihtsalt nii imearmas. Ma istusin nagu tobu laupaeva ja puhapaeva ohtul uksi teleka ees (Luca soitis ju juba jouludeks Itaaliasse) ja muudkui naeratasin iga kord kui see 18-aastane poiss lavale ilmus ja suu lahti tegi. Selline kompu poiss. Ja nii ilus haal... Ja nii tore Pohja-Inglismaa aktsent...
Teine finalist oli ka toeliselt lahe. Ma ausalt oeldes arvan, et temast saab suurem staar kui sellest Joe'st, aga see pole antud juhul oluline.
Vaadake ise kui armas poiss: http://xfactor.itv.com/2009/

Lopuks ometi uks uudis!!!

Issand, issand. Ma markasin, et minu viimane postitus mahub kull veel selle aasta sisse, aga mitte enam selle aastaaja sisse. Eesti standardite jargi on mul vist lausa terve aastaaeg, sugis siis, vahele jaanud. Siin pole aastaaegadel nagu eriti vahet - nagunii on kogu aeg vahelduv pilvisus ja vihm. Temperatuur on vist kull viimastel kuudel tiba langenud.

Aga mis sa ikka ara teed - igava inimese igav elu!!!

Vahelduseks on mul siis nuud ikka teile ka uks uudis. Ma nimelt vahetan tookohta.

Jah, jalle. Siin vahiuuringute valdkonnas tunnen ma ennast ikka usna uksiku ja mitte koige onnelikumana. Nii et jaanuarist lahen tagasi psuhholoogide ja teiste sotsiaalteadlaste sekka. Ulikool ikka seesama hea Cardiff, aga osakond teine. Loodetavasti saab parem, inspireerivam ja dialoogirohkem olema.

Aga enne kui see juhtub, tuleb mul siin jargmise kolme nadala jooksul uhe projekti raport valmis kirjutada, uks artikkel umber kirjutada ja ajakirja ara saata, uhe raamatu peatukk valmis kirjutada ja moned teiste inimeste poolt produtseeritud kirjatukid ara toimetada. Ja siis saan alates 19. detsembrist Tallinnas puhata!!!

Elu on kiire, aga ilus!

Suurbritannia hullud lehmad

ma olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad seltskonnas vestlust üleval hoida tuues vajaliku intervalliga lagedale igasuguseid huvitavaid faktikesi ja statistikat. ma arvan, minu tänane tükike statistikat mind selles osas kuigi palju edasi ei aita, aga jahmatav oli siiski täna BBC vahendusel kuulda, et viimase 2 kuu jooksul on UK-s 3 inimest lehmade poolt surnuks tallatud. ehk siis inimesed on rahulikult kuskil heinamaal oma koeri jalutanud ja hullud lehmad on otsustanud oma vasikate kaitseks neid rünnata ja tervelt 3 inimest on surnud!!! täiesti kohutav.
et sellist saatust vältida on mõistlik:
A) koertega mitte lehmade lähedusse ronida
B) kui see ikkagi juhtub ja lehmad ründavad, siis on mõistlik koer rihma otsast lahti lasta ja ise püüda võimalikult rahulikult lehmade vahetust lähedusest lahkuda

asi on seda huvitavam, et eile kanuutades sattusime me ka lehmade lähedusse ja Luca reageeris väga paaniliselt sellele, et lehmade ja vasikate seas ka üks pull vabalt ringi jalutas ja oma mehelikkust demonstreeris. ma eile naersin Luca paanika üle, aga täna hommikune uudis pani mind oma reaktsiooni pisut ümber hindama.

U2 ja kanuu

ma kohe ei teagi kumb mu selle nädalavahetuse tegevustest meeldejäävam oli.

U2 Millennium Stadiumil oli MAGNIFICENT!!! eriti suurepärased oli 'Sunday, bloody Sunday' ja 'Still haven't found what I'm looking for', mida 70 000 inimest ühel häälel Bono asemel laulsid. ja uue plaadi lood tundusid ka live'is palju paremad ja huvitavamad kui plaadil. kui suurem osa su läbi aegade kõige lemmikumatest lugudest ühe õhtu jooksul ära lauldakse - no mida sa hing veel oskad tahta. kuigi pean tunnistama, et täiskasvanuna rock-kontserdidel käimine on tiba teistsugune kogemus võrreldes minu viimaste suuremate kontsertidega Lauluväljakul teiste noorukite seas...

ja eile siis kanuutamine. oma ainsa kanuu kogemuse põhjal olin valmistunud ikka ka ümber minemiseks. aga jäime kõik üle ootuste kuivaks. isegi vihma ei sadanud. väga lahe. aga peale 11 miili ma seda paati ikka enam eriti näha ei tahtnud ja täna on õlad väga valusad. järgmine etapp on järgmisel aastal paar päeva järjest kanuutada ja jõe kaldal telkida.

ühesõnaga, tõeliselt väljalülitav nädalavahetus. mõnus. kohe palju parem tunne on täna arvuti taga istuda ja oma artiklite kallal nokitseda.

Glasgow huvitavate alguste ootamatud lõpud

esimest korda Glasgow's käidud nigu niuhti. täitsa huvitav linn. meie võõrustajad meid kõige hullematesse linnaosadesse ei viinud, nii et minu mulje sellest muidu halva kuulsusega kohast on täitsa meeldiv. arhitektuuriliselt täitsa põnev linn. natuke on seal ringi jalutades küll tunne, et selles linnas on olnud mitmeid huvitavaid algusi, aga raha on kuidagi äkitselt otsa saanud ja nii on need ambitsioonikad algused kuidagi ootamatult ja äkitsi oma lõpu leidnud. aga see stiilide virr-varr oli minu jaoks kohatistele karjuvatele vastuloludele vaatamata päris põnev. selline mõnusa suurusega ja lahedate galeriide, baaride ja kohvikutega linn. Charles Rennie MacIntosh'i torn ja galerii oli täitsa tore, eriti arvestades seda, et ma tast enne midagi ei teadnud. inimesed olid ka väga kenad, kuigi neist oli natuke raske aru saada.

aga ilm... tule jumal appi!!! isegi minusuguse vihmaga harjunud inimese jaoks oli Glasgow liig, mis liig... neil pidi olema ütlus, et kui ilm on halb, siis oota viis minutit... minu kogemus on, et jah, ilm muutub küll iga viie minuti tagant, aga kahjuks mitte paremuse poole... ainus lohutus asja juures, et kuskil on veel hullem kui meil Cardiffis.

nüüd siis kodus tagasi ja graafik on kuidagi eriti tihedaks läinud. lähemad verstapostid on homne U2 kontsert ja pühapäevane 11-miiline kanuumatk. ja siis viimane nädal Bathis...

kliima soojenemisest kõrini

Öeldakse, et inimene õpib ainult läbi oma isikliku kogemuse. Minu täna-hommikune kogemus kliimasoojenemisega seoses on näiteks selline.
Ärkasin kell 6, et tööle minna. Kella 7-ks olin dushitanud, kohvitanud, riietunud, endale näo pähe joonistanud ning juuksed ära kuivatanud ja triikinud, ning seadsin sammud rongijaama poole. Kui ma siis peale 20-minutist lausvihmas jalutamist sinna kohale jõudsin, olid mu kott, kingad, püksi ääred ja mantli hõlmad läbimärjad ning juuksed täitsa sorgus hoolimata sellest, et ma kogu aeg korralikult vihmavarju alla varjusin. Lisaks sellele avastasin, et olen kõik oma pangakaardid koju teise jaki taskusse unustanud ja seega on rongipileti ostmine ja seega ka rongile minek tiba raskendatud. Seadsin siis sammud jätkuvas lausvihmas tagasi kodu poole. Peale järkekordset 20-minutist jalutamist olin kaks korda rohkem märg, sorgus ja pahur. Täna töötan seega kodus ja ülikooli minek jääb ootama mõnd päikesepaistelisemat päeva.

Loo moraal: hääletan järgmistel valimistel roheliste poolt, homme päev lähen ja ostan endale energiat kokkuhoidvad elektripirnid, keedan ainult tassi vett korraga, pesen pesu 30 kraadi juures, sordin usinasti prügi, hakkan koguma raha Priuse ostmiseks ja proovin edaspidi sõita rohkem rongi ja vähem lennukiga. See viimane on vist kõige raskemini teostatav teguviis...
Äkki mõni inimene on veel sama asja kogenud ja toimetab samamoodi ja äkki siis ei tõuse see õhutemperatuur enam nii palju ja seda vett ei aurustu sinna atmosfääri enam nii ohtralt, et teda siin Suurbritannias kogu aeg nii tohututes kogustes peab maha sadama...

lihtne, aga hea

ma olen selliseid kooke, nagu pildil näha (või miskipärast mitte eriti hästi näha), nüüdseks juba üle aasta teha vorpinud nii korra kuus vähemalt. enamasti teen neid ploomi- või viigimarjamoosi ja kreeka pähklitega. tänane tuli õunte ja rabarberiga. iga kord kui järjekordse koogi olen valmis teinud ja Luca sellest esimese tüki on ära söönud, tuleb ta lagedale teemaga, et me ikka peaksime neid kuskile kohvikusse müüma hakkama. ma vastan iga kord, et hakkan neid kunagi müüma meie oma raamatupoe kohvikus...

ühesõnaga, hea lihtne, aga väga maitsev kook Luca ema retseptiraamatust. proovige, võib-olla meeldib teile ka.

Giovanna crostata

200 g jahu

100 g tuhksuhrkut

100 g võid

1 terve muna ja 1 muna kollane

pool kauna vanilje seemneid

8 g pärmipulbrit

poole sidruni riivitud koor

natuke soola

Sõelu lauale hunnikusse jahu ja selle peale tuhksuhkur. Raputa peale riivitud sidruni koor, vanilje seemned ja natuke soola. Tee hunniku keskele auk ja pane sellesse terve muna ja muna kollane. Hunniku äärtele pane või tükid. Riputa jahu välimisele äärele pärmipulber. Pudista kõik ained omavahel kokku, liikudes seestpoolt väljapoole. Sõtku taigent ainult nii kaua, kuni sellest tuleb mõnus elastne mass, siis vormi palliks ja pane kile sees vähemalt pooleks tunniks külmkappi.

Valmista koogi kate. Sellel koogi jaoks, mis pildil, sulatasin või ja suhkru, lisasin sellele tükeldatud õunad ja rabarberi, lisasin natuke kaneeli ja lasin 10 minutit madalal tulel podiseda. Siis sõelusin vedeliku välja ja jätsin õuna- ja rabarberitükid koogi katteks.

Võta taigen külmkapist, jäta väike osa taignast järele, kui tahad koogi taignaribadega kaunistada, suurem osa rulli lahti. Määri lahtikäiv koogivorm võiga ja riputa üle jahuga. Suru taigen vormi põhja ja äärtele. Pane sellele kate. Kaunista tort taigna ribadega. Suru koogi ääred jahuse kahvliga üle, pöörates erilist tähelepanu sellele, et pealepandud ribad servadega korralikult kokku saaksid surutud. Määri taigna ribad ja koogi ääred munavalgega. Pane kook 20 minutiks eelkuumutatud ahju (180 kraadi).

ja jääbki vaid üle nautida. mulle meeldivad need crostatad külmalt, aga see õunte oma oli soojalt vanilje jäätisega ka päris hõrk.