Suurbritannia hullud lehmad

ma olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad seltskonnas vestlust üleval hoida tuues vajaliku intervalliga lagedale igasuguseid huvitavaid faktikesi ja statistikat. ma arvan, minu tänane tükike statistikat mind selles osas kuigi palju edasi ei aita, aga jahmatav oli siiski täna BBC vahendusel kuulda, et viimase 2 kuu jooksul on UK-s 3 inimest lehmade poolt surnuks tallatud. ehk siis inimesed on rahulikult kuskil heinamaal oma koeri jalutanud ja hullud lehmad on otsustanud oma vasikate kaitseks neid rünnata ja tervelt 3 inimest on surnud!!! täiesti kohutav.
et sellist saatust vältida on mõistlik:
A) koertega mitte lehmade lähedusse ronida
B) kui see ikkagi juhtub ja lehmad ründavad, siis on mõistlik koer rihma otsast lahti lasta ja ise püüda võimalikult rahulikult lehmade vahetust lähedusest lahkuda

asi on seda huvitavam, et eile kanuutades sattusime me ka lehmade lähedusse ja Luca reageeris väga paaniliselt sellele, et lehmade ja vasikate seas ka üks pull vabalt ringi jalutas ja oma mehelikkust demonstreeris. ma eile naersin Luca paanika üle, aga täna hommikune uudis pani mind oma reaktsiooni pisut ümber hindama.

U2 ja kanuu

ma kohe ei teagi kumb mu selle nädalavahetuse tegevustest meeldejäävam oli.

U2 Millennium Stadiumil oli MAGNIFICENT!!! eriti suurepärased oli 'Sunday, bloody Sunday' ja 'Still haven't found what I'm looking for', mida 70 000 inimest ühel häälel Bono asemel laulsid. ja uue plaadi lood tundusid ka live'is palju paremad ja huvitavamad kui plaadil. kui suurem osa su läbi aegade kõige lemmikumatest lugudest ühe õhtu jooksul ära lauldakse - no mida sa hing veel oskad tahta. kuigi pean tunnistama, et täiskasvanuna rock-kontserdidel käimine on tiba teistsugune kogemus võrreldes minu viimaste suuremate kontsertidega Lauluväljakul teiste noorukite seas...

ja eile siis kanuutamine. oma ainsa kanuu kogemuse põhjal olin valmistunud ikka ka ümber minemiseks. aga jäime kõik üle ootuste kuivaks. isegi vihma ei sadanud. väga lahe. aga peale 11 miili ma seda paati ikka enam eriti näha ei tahtnud ja täna on õlad väga valusad. järgmine etapp on järgmisel aastal paar päeva järjest kanuutada ja jõe kaldal telkida.

ühesõnaga, tõeliselt väljalülitav nädalavahetus. mõnus. kohe palju parem tunne on täna arvuti taga istuda ja oma artiklite kallal nokitseda.

Glasgow huvitavate alguste ootamatud lõpud

esimest korda Glasgow's käidud nigu niuhti. täitsa huvitav linn. meie võõrustajad meid kõige hullematesse linnaosadesse ei viinud, nii et minu mulje sellest muidu halva kuulsusega kohast on täitsa meeldiv. arhitektuuriliselt täitsa põnev linn. natuke on seal ringi jalutades küll tunne, et selles linnas on olnud mitmeid huvitavaid algusi, aga raha on kuidagi äkitselt otsa saanud ja nii on need ambitsioonikad algused kuidagi ootamatult ja äkitsi oma lõpu leidnud. aga see stiilide virr-varr oli minu jaoks kohatistele karjuvatele vastuloludele vaatamata päris põnev. selline mõnusa suurusega ja lahedate galeriide, baaride ja kohvikutega linn. Charles Rennie MacIntosh'i torn ja galerii oli täitsa tore, eriti arvestades seda, et ma tast enne midagi ei teadnud. inimesed olid ka väga kenad, kuigi neist oli natuke raske aru saada.

aga ilm... tule jumal appi!!! isegi minusuguse vihmaga harjunud inimese jaoks oli Glasgow liig, mis liig... neil pidi olema ütlus, et kui ilm on halb, siis oota viis minutit... minu kogemus on, et jah, ilm muutub küll iga viie minuti tagant, aga kahjuks mitte paremuse poole... ainus lohutus asja juures, et kuskil on veel hullem kui meil Cardiffis.

nüüd siis kodus tagasi ja graafik on kuidagi eriti tihedaks läinud. lähemad verstapostid on homne U2 kontsert ja pühapäevane 11-miiline kanuumatk. ja siis viimane nädal Bathis...

kliima soojenemisest kõrini

Öeldakse, et inimene õpib ainult läbi oma isikliku kogemuse. Minu täna-hommikune kogemus kliimasoojenemisega seoses on näiteks selline.
Ärkasin kell 6, et tööle minna. Kella 7-ks olin dushitanud, kohvitanud, riietunud, endale näo pähe joonistanud ning juuksed ära kuivatanud ja triikinud, ning seadsin sammud rongijaama poole. Kui ma siis peale 20-minutist lausvihmas jalutamist sinna kohale jõudsin, olid mu kott, kingad, püksi ääred ja mantli hõlmad läbimärjad ning juuksed täitsa sorgus hoolimata sellest, et ma kogu aeg korralikult vihmavarju alla varjusin. Lisaks sellele avastasin, et olen kõik oma pangakaardid koju teise jaki taskusse unustanud ja seega on rongipileti ostmine ja seega ka rongile minek tiba raskendatud. Seadsin siis sammud jätkuvas lausvihmas tagasi kodu poole. Peale järkekordset 20-minutist jalutamist olin kaks korda rohkem märg, sorgus ja pahur. Täna töötan seega kodus ja ülikooli minek jääb ootama mõnd päikesepaistelisemat päeva.

Loo moraal: hääletan järgmistel valimistel roheliste poolt, homme päev lähen ja ostan endale energiat kokkuhoidvad elektripirnid, keedan ainult tassi vett korraga, pesen pesu 30 kraadi juures, sordin usinasti prügi, hakkan koguma raha Priuse ostmiseks ja proovin edaspidi sõita rohkem rongi ja vähem lennukiga. See viimane on vist kõige raskemini teostatav teguviis...
Äkki mõni inimene on veel sama asja kogenud ja toimetab samamoodi ja äkki siis ei tõuse see õhutemperatuur enam nii palju ja seda vett ei aurustu sinna atmosfääri enam nii ohtralt, et teda siin Suurbritannias kogu aeg nii tohututes kogustes peab maha sadama...