konverents on õnnelikult selja taga ja laekume neljakesi Shanghaisse. ilm on väga palav, aga hoolimata 30 kraadisest kuumusest pole päikest ja selget taevast kuskil näha. kogu olemine on kaetud halli häguga. rongijaamast Holiday Inn hotelli ja suur üllatus, et see polegi see hotell, kus me endale toa oleme broneerinud. meie hotell, mis on Holiday Inn Express, asub teisel pool rongijaama. otsustame sinna jalutada. väga vale otsus. peale poole-tunnist tuiamist leiame hotelli, mis on igati hea ja korralik. aga teekond siia...
ma pole eales kogenud sellist vaesust. imikud, lapsed, raugad, koerad, kanad - kõik koos nendel tolmustel tänavatel, nende kanalisatsioonita ja haisevate lagunenud osmikute vahel... ja kui tohutult palju inimesi... ja liiklus!!! milleks küll nende joonte ja sebrade mahajoonistamisele ja valgusfooride üles panemisele raha kulutati?
kogu minu edasine Shanghais olemine kulgebki selle kohutava stimulatsiooni üleküllusega kohanemise tähe all. tänaval liikumine eeldab 100% valvel olemist, et mõni sind pikali ei sõidaks. eriti ohtlikud on mootor- ja jalgratturid. nad küll annavad signaali, kui nad sulle lähenevad, aga kuna neid läheneb sulle igal hetkel igast suunast mitu tükki, siis ei ole see pidev tuututamine just teab-mis abistav. pigem hulluks ajav. nende kahe ja poole päeva jooksul, mis ma Shanghais veetsin, nägin ma kolme õnnetust, kus rattur keset tänavat kummuli lendas.
kogu elu leiabki aset siinsamas tolmusel või kui vihma sajab, siis sopasel tänaval nende tuhandete autode, motikate ja jalgrataste vahel. siin käib takso hinna üle kauplemine, toidu ostmine, laste kantseldamine, söögi valmistamine ja söömine. elu Hiina moodi. või vähemalt vaese Hiina moodi.
rikas Hiina elab teises Shanghais. seal, kus tänavad ei ole lögased, kui vihma sajab. seal, kus on kallid ja veel kallimad shopping-mallid, mis sind oma neootuledega sisse kutsuvad. seal, kus üks pilvelõhkuja trumpab teise oma kõrguse ja arhitektuurilise isikupäratusega üle, süües ära järjekordse osa slummist ja surudes vaest Hiinat järjest rohkem oma linnast välja. seal, kus läänelikult meelestatud ja makstud hiinlased õhtusöögi kõrvale punast veini, mitte rohelist teed joovad.
esimesel õhtul Xintiandi linnaosas ühes sellises läänelikult Hiina restoranis õhtust süües tuleb see kerjav pime naine ja need vanade meeste tööst väsinud näod mulle eriti eredalt meelde. ja hinges kriibib.
No comments:
Post a Comment